Triin Kattel

Alustasin ratsutamisega pigem hilja, 9-aastaselt. Minu võistlusponi oli eestlane Tormis. Tumedat värvi, peaaegu must. Ta oli selline pallike, kes sõi kõike väga hea meelega, aga mina andsin talle kõige rohkem porgandit. Tooksin tema puhul välja selle, et ta oli alati ääretult rahulik ja turvaline, kuid uude kohta võistlustele minnes, eriti sellisesse kohta, kus olid hobused õues koplites, hüppas ta auto pealt maha ning tõstis saba üles ja ajas kaela suureks ja jättis mulje, nagu oleks tegu täkuga.

Takistussõidus on kõige olulisem ratsaniku ja hobuse vaheline usaldus, sest kui hobune oma ratsanikku tunneb, tahab ta võimalikult aus olla ja omalt poolt sõitu rohkem panustada. Häid tulemusi saavutavad need paarid, kes on teadlikud üksteise võimetest, kuid siiski julgevad võtta riske. Olen teinud pikemalt ka koolisõitu, kuid valisin takistussõidu, sest mulle meeldib takistussõidus treeningprotsess. Isegi, kui võistlused ei lähe mõnikord ootuspäraselt, siis treeningud, ükskõik kas heal või halval päeval, pakuvad alati 100% rahulolu.

Ponikarikas annab noortele sportlastele hea ülevaate sellest, kuidas võistlused toimivad, samuti annab baaskogemusi ning õpetab stressi ja emotsioonidega toime tulema.

Kõige ägedam on olnud HORSEMARKET EQUESTRIAN SUMMER TOUR 2017, sest sealne ratsakompleks oli äärmiselt uhke ja tegi olemise positiivsemaks, kui arvestada, et Leedu pole meist üldse kaugel. Ehk kunagi on ka meil võrdväärne ratsakompleks.

Kõrguseks oli 125cm ja võistlesin isikliku hobusega Dunkaniga, kuid tegelikult nüüd umbes aasta pole ma hobuse tervisliku seisundi tõttu kahjuks võistelda (ega ka ratsutada) saanud.