Mia-Marleen Lanno

Alustasin ratsutamist Tondi Maneežis, seda siis viieaastaselt. Võistlusspordiga hakkasin tegelema 2015. aastal. 2016. aasta alguses hakkasin ratsutama Taglasega, suure südamega musta väikese poniga, kellega võistlen siiani. Taglas hakkas mulle kohe alguses meeldima, sest vaatamata oma ulakusele ja pidevale minu mahakukutamisele näitas ta, et temas on tõsist hinge. Oma välimuse poolest jätab Taku väga petliku mulje, kuid hüppamisel on tal väga hea tehnika ja jõudu samuti palju. Võistlustel soovib ta alati olla kõige parem ja teeb selle nimel kõike, et jälle auringil esimesena kapata.

Takistussõidus on kindlasti kõige olulisem järjepidevus, töökus ja julgus. Heade tulemuste saamiseks tuleb teha igapäevaselt palju tööd ja pühenduda sporti täielikult. Sellel alal mängivad suurt rolli pisemadki detailid. Hobune ja ratsanik peavad üksteist täielikult usaldama. Takistussõidu valisin sellepärast, et see on väga põnev ja kaasakiskuv spordiala, kus pannakse proovile nii hobune kui ratsanik.

Ponikarikasarjad on väga toredad, kuna seal on võimalik omavanustega konkureerida ja end proovile panna. Peale selle olen saanud ponikarika etappidelt palju sõpru. Kindlasti oli Ponikarika toredaim etapp 2018. aastal Rahulas, sealne võistlus oli väga hästi korraldatud ja seal oli väga tore võistelda. Sellel ajal olid mõlemad ponid parimas vormis, mille tõttu tulid ka head tulemused.

Kõige ägedam võistlus siiani on olnud Leedus, Horsemarketi võistlus. Seal oli üldse väga ilus ja suur kompleks ning võistlus oli korraldatud hästi. Parkuurid olid proovilepanevad ja konkurents oli tugev

Hetkel võistlen poniga Taglas ja hobusega Ciao Belo. Taglasega võistleme 100-110 cm radu ning Ciaoga hetkel 120-130 cm parkuure.