Triinu Lepa

Ratsutamise juurde jõudsin 6 aastaselt, kuid tõsisemalt spordiga hakkasin tegelema mõned aastad hiljem, umbes siis kui olin 12-aastane. Minu võistlusponi Rummu Jüri oli väga südikas väike hall poni, kes oli endast valmis andma kõik, kuid samal ajal tegi ka väikseid krutskeid. Rummu lemmikmaiuseks oli suhkur, mida ta alati oma ninaga mu taskutest otsis. Iga poni on oma väikese ratsaniku jaoks eriline, nii nagu oli ka Rummu minu jaoks. Meil läks küll koostöö sujumiseks natuke aega, kuid kui see oli saavutatud, suutsime teha ka häid tulemusi.

Takistussõidus on kõige olulisem, et hobune ja ratsanik klapiksid omavahel: nad mõistavad ja usaldavad üksteist. Heade tulemuste saavutamiseks on vaja teha väga palju tööd. Mina olen väga tänulik oma treenerile, Krista Raidmetsale, kes on alati hingega asja juures. Lapsena tahtsin proovida erinevaid ratsaspordialasid, kolmevõistlust tehes sain proovida nii takistussõitu kui ka koolisõitu. Mulle meeldis kõige rohkem kolmevõistlus, milles olen tulnud kahekordseks Eesti meistriks. Takistussõit on mulle pakkunud palju väljakutseid ja põnevust.

Ponikarikal osalemine annab palju juurde alustavale sportlasele. Karikasari koosneb erinevatest etappidest, mis tähendab, et kui mõni võistlus ei lähe kõige edukamalt, siis ei ole kõik veel kadunud. Punktide kogumine annab motivatsiooni. Ponikarikas on justkui kogupere sündmus, mis pakub kõigile asjaosalistele eredaid mälestusi.

Paljude väikeste ratsanike unistus on kunagi võistelda Saku Suurhallis, nagu ka minul. Mina osalesin Horse Showl 16-aastaselt. See võistlus on kõige eredamalt meeles, sest need emotsioonid, mis sealt saadakse, ei ole võrreldavad ühegi teise võistlusega, eriti kui õnnestus kodupubliku ees oma esikohaga lippu kõrgel hoida.

Praegu on põhirõhk koolisõidul, kuid võimalusel tegelen natukene siiski ka takistussõiduga.