Monika Varter

Ratsutamist alustasin u 10 aastat tagasi Veskimetsas. Ponidele läksin üle tänu Sirje Argusele, kes pakkus mulle sõita poni nimega Jalica van Blommerschot, Hollandist pärit mära. Tavaliselt hüüdsime teda Jalluks või Jaltsuks. Ta oli kõigesööja: kõike, mida sõin mina, sõi ka tema. Lemmikmaiuseks oli tal ilmselt maius Linnupiim. Julgen öelda, et ta on üks erilisemaid ponisid üldse, nii õppimisaldis, uudishimulik kõige suhtes ja omamoodi muhe. Kindlasti oskab ta ka kõige kurvema inimese rõõmsaks teha. Lisaks oskab ta ka erinevaid trikke, nt käskluse peale ringi teha boksis.

Kõige olulisem on kaine mõistuse säilitamine. Oluline on koostöö ja harmoonia ratsaniku ja hobuse vahel. Valisin takistussõidu sellepärast, et see on põnevam ja pakub pinget natuke rohkem kui koolisõit. Adrenaliinist kindlasti puudust ei teki.

Ponikarikas on üks vahvamaid üritusi, mis annab ponisõitjatele väga hea võimaluse ainult omavahel konkureerida. See pakub noortele sportlastele hea võistlusemotsiooni ja tahte võita, mis on neile omakorda kasulik just tuleviku jaoks, mil nad hobustele üle lähevad ja jätkavad järgmisel tasemel.

Kõige eredamad emotsioonid on mul Soome Pony Event’ist. See oli igatepidi suurepärane võistlus. Tasemel korraldus ja tehnilised parkuurid andsid mulle ja mu ponile kaasa suure kogemustepagasi.

Pärast poniaastaid jätkasin hobustega ning ostsin endale oma hobuse, Hilfigeri, kellega võistleme varieeruvalt 115-130cm parkuure.