Marleen Selge

Ratsutamisega alustasin 5-aastaselt. Minu esimene võistlusponi oli armas musta värvi pisike Hobbs, kes armastas väga porgandeid. Kõige rohkem jäi ta mulle meelde oma armsa iseloomu ja suure koostöötahte poolest. Minu kui võistlemist alustava lapse jaoks oli Hobbs väga julgustav – ta kinkis mulle esimesest takistusõidu võistlusest Veskimetsas meeldiva kogemuse.

Kõige olulisem on keskendumisvõime, sest rajal olles tuleb teha kiireid otsuseid ja tähelepanu peab olema tervenisti suunatud endale ja hobusele. Lisaks on oluline kuulata tähelepanelikult oma treenerit ja tema sõnade järgi koheselt tegutseda. Heade tulemuste saavutamisele aitab kaasa ka endasse ja ponisse uskumine. Kui lähed rajale mõttega, et täna vist ei õnnestu, siis tõesti ei õnnestu. Kui aga lähed kindlameelselt ja kõrgete ootustega, siis on koha peale saamine palju tõenäolisem! Valisin takistussõidu, sest sain juba esimeses hüppetrennis takistuste ületamist proovides aru, et just see on see õige. Sellest ajast peale ei jõudnud ma enam kunagi järgmisi hüppetrenne ära oodata.

Ponikarikal peaks osalema sellepärast, et see on lapsele parim võimalus karikasarjas osaledes kogemusi omandada. On väga motiveeriv võistelda headele tulemustele kui tead, et need punktid kogunevad ja võivad finaalis ka kohale ning ehk isegi karikasarja üldvõidule tuua. Mäletan hästi olukorda, kui olin punktidega üldvõidust veel pisut kaugel, kuid finaalvõistluse võitmine tõi mind kokkuvõttes siiski kogu karikasarja võitjaks – see oli suur rõõm ja üllatus.

Kõige ägedam on olnud üks Perila Suvine Ponikarika finaal. Olime mõlemad võistlusponi Hornettaga parimas vormis ja ootused olid seega kõrged. Mäletan hästi seda hetke, kui langes lipp ja algas teine osa ehk aja peale parkuuri läbimine. Kõige lahedam oligi just see, et poni alustas kiirendamist ise. Tundsin, et ka tema tahtis väga võita ja oli terve aja sõiduvees. Osutusimegi sel võistlusel kiireimaks ja saavutasime soovitud tulemuse, kuid olin tol hetkel rohkem vaimustuses oma ponist kui võidust.

Hetkel olen küll ratsutamise võistlusspordi mõttes lõpetanud, kuid siiski hoian end aktiivselt ratsamaailmas toimuvaga kursis ning jälgin mitmete lemmiksõitjate tegemisi sotsiaalmeedias.

Kindlasti ei ole hobused mu südamest kuhugi kadunud ja igatsus on tihti nende vastu väga suur! Minu jaoks on pakub juba lihtne kokkupuude hobusega meeldivat nostalgiat, meelerahu ja head energiat. Selle tõttu meeldib mulle suviti külastada erinevaid pisemaid talle ja vaiksetel ratsamatkadel käia.