Kaia Loviisa Kink

Alustasin ratsutamist teise klassi alguses ehk 8-aastaselt. Minu võistlusponiks oli hiirjas Toonik. Kutsusin teda Tonsuks või Tonkuks. Ta armastas kõiki maiuseid, aga kõige rohkem andsin talle porgandit. Alati oli mõni komm talle kaasa võetud. Tonsu sõidud nägid kõrvalt väljas agelased, aga lõpuks oli ta ikka võidumees. Ta võis küll olla vana, aga nalja tegi ta ikkagi.

Eks igal alal on tähtis koostöö oma partneriga ning muidugi kõigi toetus. Headeks tulemusteks on vaja head treenerit ja tiimi – neid, kes toetavad ka raskel ajal. Liikuda tuleb tasa ja targu, kiirustades on lihtne vigu teha. Tuleb võtta omale aega ja mõelda hoolikalt kõik läbi. Hüppamine on minu jaoks huvitav ja kuna ma alustasin Tondilt, sain seal väga heade ponidega takistussõitu võistelda. Kuigi tahaksin väga teha ka kolmevõistlust, olen hetkel rahul. Mul on kõik olemas – hea treener, hea hobune, toetav perekond ja toetavad sõbrad.

Ponikarikaga on hea alustada võistlemist. Seal saad konkureerida omavanustega ja ei pea vanematega võidu kihutama. Ka mina alustasin võistlemist Ponikarikaga. Kui ma sain omale sõita Tonsu, siis meie esimene Ponikarika etapp oli Järvel. Meil läksid korra teed veidi eri suunda, aga ma suutsin seljas püsida ja ka võita. See oli minu jaoks suur üllatus.

Ägedaid võistlusi on olnud palju, aga praegu on ägedaim olnud Tallinn International Horse Show. Ma võitsin seal ja see, kuidas oma rahvas elab kaasa, on võimas. Kõik toetajad hüüavad, eelmised treenerid tulevad õnnitlema ja neil on pisarad silmis. See kõik tekitab nii hea tunde.

Hetkel on mul 2 põhihobust - Arco de Sud ja Adorable Chabalito. Mõlemaga võistlen U25 taset. Lisaks on veel palju noori hobuseid ja ka mõned vanemad. Nende tase on 70cm kuni 135cm.