Hedi Voor-Voort

Mina alustasin ratsutamisega 8-aastaselt. Võistlema hakkasin aktiivselt 2018.a. Sõitsin kaks aastat poniga Murra-Surra-Donna. Ta on üks täielik energiapomm, kuid väga suur pugejas. Ilmeselgelt olid tema lemmikuks Havensi kookose maiused. Temas oli eriline see, et ta andis endast alati parima ja pingutas tohutult, et olla ratsanikule meele järgi. Vahel see ei tulnud välja ja siis ta pistis peale ebaõnnestnud sõitu oma pea sulle sülle. Môni päev oli ta täielik nunnuponi, teisel päeval jäi parema meelega karjamaale ja ei tahtnud kedagi näha. Kõik sõltus tema mära tujudest ja sellega tuli leppida.

Minu arvates on takistussõidus kõige olulisem julgus ja klapp hobuse ning ratsaniku vahel. Takistussõidus peab valmis olema ja hakkama saama suure pingega. Valmis peab olema ka ebaõnnestumisteks ja õppima mitte nina norgu laskma ning sellest õppima. Lisaks on minu jaoks tähtis, et hobune oleks ratsutades õnnelik ja sõitmist naudiks.

Ponikarikal peaks osalema just seepàrast, et sealt saab väga palju toredat kogemust. Võistlejate seltskond saab sulle tohutult kalliks ja sealt leiab palju uusi ja häid sõpru. Aasta tagasi ma otsustasin, et on aeg edasi liikuda ponidelt hobustele kuid siin ma nüüd olen - hobuse kõrvalt hakkasin uuesti sõitma ka poniga ja ega ma ei suutnudki Ponikarikast lahti öelda.

Minu jaoks on kôige ägedam võistlus siiani olnud Havensi Ponikarika 2019 finaal Rahula tallis. Seal oli nii tore meeleolu ja seltskond ning suure üllatusena tuli mulle see, et võitsin Havensi Ponikarika 2019 Keskmise Ringi. See oli minu jaoks suur saavutus ja ei lähe mul kunagi meelest.

Hetkel võistlen ma kõrgustel 100-105cm. Minu hobune Golden Star on veel minu jaoks päris uus ja me õpime alles üksteist tundma. Kui ta tahab kommi, hakkab ta alati naeratama või pistab pea kaissu. Ta on kõige suurema südamega hobune, keda ma kohanud olen. Varsti sôidame kindlasti kôrgemaid parkuure ja ma väga loodan, et jõuame veel kaugele. Ma usun, et meil on ees suur tulevik.